On raske leida sõnu, et kirjeldada tühjust, mille ta endast maha jättis. Mees, kes avas aastakümneid inimeste silmi oma hääle, huumori ja lahkusega, lahkus sellest maailmast vaikselt, ümbritsetuna neist, keda ta kõige rohkem armastas.
Tema sõber, kolleeg ja kauaaegne saatepartner meenutab viimaseid hetki tema voodi ääres. Ta ütles, et juba siis oli tunda, et läheneb hetk, mil ta jõud hakkab nõrgenema. Patriku silmis oli teistsugune ilme, ta hingas aeglasemalt ja tundus, nagu valmistuks ta juba teekonnaks, mille igaüks peab mingil hetkel läbima. Sellegipoolest püüdis ta isegi nendel hetkedel rahulik välja näha ja mitte ümbritsevaid koormata.
Kolm päeva enne tema surma kogunesid koju ta lähimad sõbrad – perekond, kõige lojaalsemad sõbrad ja inimesed, kes olid teda kogu tööelu jooksul saatnud. See polnud kurb kohtumine sõna traditsioonilises tähenduses, vaid pigem vaikne ja väga isiklik hüvastijätt. Nad rääkisid jagatud kogemustest, naljakatest lugudest, mis olid Patrikule omased. Oli naeru, vahel pisaraid, aga ennekõike tohutut armastust ja tänulikkust kõige eest, mida ta teiste ellu tõi.
Kuigi ta võitles surmava haigusega, olid tema viimased päevad täis julgust. Tal õnnestus jääda tugevaks ja rahulikuks ning kuni viimaste hetkedeni soovis ta, et tema lähedased ei tunneks end lootusetuna. Ta oli mees, kes andis teistele rohkem, kui ise sai, ja just sellisena tahtis maailm teda mäletada.
Tema viimased sõnad inimestele, kes teda kogu elu kuulasid, järgisid ja toetasid, olid täis alandlikkust. Ta väljendas tänulikkust, tunnustust ja lootust. Ta tänas neid toetuse, jõu eest, mida nad talle andsid, ja selle eest, et isegi kõige raskematel hetkedel tundis ta, et ta pole üksi. Ta naeratas isegi siis, kui see haiget tegi.
Patrik lahkus meie seast vanuses, mil tal oli veel palju plaane ja rõõme ees. Ta jättis maha naise, poja, perekonna ja tuhandeid inimesi, kelle tuju ta iga päev tõstis. Ta oli hea huumori, inimlikkuse ja siiruse sümbol, millest meil tänapäeva maailmas sageli puudu jääb.
Tema lahkumine lõpetab sooja peatüki, kuid tema hääl, energia ja jälg, mille ta endast maha jättis, jäävad igaveseks. Teda mäletatakse alati kui meest, kes suutis meid naerma ajada isegi pimedatel päevadel ja kes andis valgust isegi siis, kui ta ise pidi pimedusega silmitsi seisma.
✨ Patrik, tänan sind iga naeratuse eest, iga hommiku eest, mille sa meile meeldivamaks tegid. Su valgus ei kustu. See jääb meisse.
